Tänane õnnelause: Tants on hinge peidetud keel
7.18.2010
ära ...
Ära karda elada, ära karda eksida, ära karda haiget saada, sest kõik see on loomulik. Me tahame elada nii, et kõik oleks alati korras, et me alati naerataks, et me ei tunneks kunagi valu,
kuid see on kahjuks võimatu. Aga me alati võime proovida teha õnnelikuks neid,kes on meile kallid,neid kellest me hoolime ja keda me armastame. Meie seltskond tuleb ja läheb ära,kuid meie südames alati jäävad ainult need, kes on meile tõesti tähtsad.Just nemad annavad meile jõudu, et edasi liikuda ja elada.Ja vahet pole kas sul on elus selliseid inimesi üks või viis,kuus või seitse.. Oluline on see, et on olemas keegi, kelle nimel sa elad ja oled nõus üle kõiki raskusi elama.Pea Alati Meeles, Et Sa Ei Ole Kunagi Üksi, On Alati Olemas See, Kes Vajab Sind Ja Kes Sind Armastab!
mälestussss. ...
Kui Sa loed, siis Su silmad liiguvad just nende sõnade üle, ole pai ja kirjuta kommentaar, milline on mälestus Sinust ja Minust ja meie ühistest tegevustest ja mälestustest. Isegi, kui me tihti ei räägi. See on võib olla ükskõik mida, head või halba. Kui oled sellega hakkama saanud, lisa see ka enda päevikusse ja vaata mida inimesed sinu kohta mäletavad! :)
Peitus !
Mängime peitust?
Okei,Mina loen.
Üks,kaks,kolm,neli,viis,kuus,seitse,kaheksa,üheksa,kümme.Ma Tulen!
Oled sa siin?mkm
Sa oled siin?mkm
Oota,ma otsin veel.
Aga hoiatan,et kui ma su leian siis sa ei pääse minukäest.Sa võid joosta,aga sa ei pääse!Ma ei lase sul enam käest lahti,ma luban seda sulle!
Jeeiii.Ma leidsin su ja ma hoiatasin. Ju siis sa tahadki minuga olla,äkki me olemegi kokku loodud ?
Hakkame uuesti peitus? Aga Palun Loeme koos,hoiame käest,vaatame silma ja loeme kümneni, siis lämme ja otsime koos Oma õnne ülesse!
Aga Ainult Koos!(L)
Okei,Mina loen.
Üks,kaks,kolm,neli,viis,kuus,seitse,kahe
Oled sa siin?mkm
Sa oled siin?mkm
Oota,ma otsin veel.
Aga hoiatan,et kui ma su leian siis sa ei pääse minukäest.Sa võid joosta,aga sa ei pääse!Ma ei lase sul enam käest lahti,ma luban seda sulle!
Jeeiii.Ma leidsin su ja ma hoiatasin. Ju siis sa tahadki minuga olla,äkki me olemegi kokku loodud ?
Hakkame uuesti peitus? Aga Palun Loeme koos,hoiame käest,vaatame silma ja loeme kümneni, siis lämme ja otsime koos Oma õnne ülesse!
Aga Ainult Koos!(L)
;(
Kui ma olin kutsikas, esinesin ma
Su
lle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks
ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast,
sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma olin pahandust teinud,
vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga
siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul
oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla.
Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu
saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.
Me
käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel,
jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on
koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa
päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma
karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin
Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste.
Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin
rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…
Tema,
nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda
meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin
õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu
erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin
samuti nende eest hoo#!?!#eda. Aga te muretsesite, et ma võin neid
vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või
kuuti.
Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga
olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid
end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu
silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin
kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja
ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
Kunagi
oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja
minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid
Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.
Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd
on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.
Olin
autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas
koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja
ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja
saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust
leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”
Ja
ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles
jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning
austusest kõigi elusolendite vastu.
Andsid minu
kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast
minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui
Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid
Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu
leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad
on nii hoo#!?!#evad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire
graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma
isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist
möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa
muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks
vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.
Kui
mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute
kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin
kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu
juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa.
Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
Ta tõstis mu lauale, sügas mu
kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd
juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi
päevad on otsa saanud.
Nagu minu loomuses oli,
olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis ja ma
teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta
žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske.
Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid
tagasi.
Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin
nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama,
vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!”
Ta
kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma
läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega
hüljataks aj kus ma ei pea ise enda eest hoo#!?!#ema- kohta täis
armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika.
Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades
märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud.
See
oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust.
Ma mõlten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk näitavad teised sinu elus
ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.
Märge autorilt:
Kui
“Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu
omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis
juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades.
Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes,
ajakirjades ning varjupaikade ja loomaklii#!?!#te teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et
iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja,
et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga
ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna
palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,
kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad
Saada see lugu palun edasi, mitte selleks et teistele haiget teha või
neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud
kodulooma.
Su
lle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseksja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast,
sain ma Sinu parimaks sõbraks.
Kui ma olin pahandust teinud,
vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga
siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
Sul
oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla.
Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu
saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.
Me
käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel,
jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on
koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa
päeva õhtul koju tuleksid.
Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma
karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin
Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste.
Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin
rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…
Tema,
nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda
meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin
õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu
erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin
samuti nende eest hoo#!?!#eda. Aga te muretsesite, et ma võin neid
vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või
kuuti.
Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga
olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid
end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu
silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin
kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja
ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
Kunagi
oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja
minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid
Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.
Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
Nüüd
on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite
korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma
“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.
Olin
autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas
koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja
ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja
saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust
leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”
Ja
ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles
jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning
austusest kõigi elusolendite vastu.
Andsid minu
kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast
minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
Kui
Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid
Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu
leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
Nad
on nii hoo#!?!#evad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire
graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma
isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist
möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa
muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks
vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.
Kui
mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute
kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin
kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu
juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa.
Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
Ta tõstis mu lauale, sügas mu
kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd
juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi
päevad on otsa saanud.
Nagu minu loomuses oli,
olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis ja ma
teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta
žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske.
Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid
tagasi.
Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin
nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama,
vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: “Kuidas Sa võisid?”
Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!”
Ta
kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma
läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega
hüljataks aj kus ma ei pea ise enda eest hoo#!?!#ema- kohta täis
armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika.
Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades
märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud.
See
oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust.
Ma mõlten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk näitavad teised sinu elus
ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.
Märge autorilt:
Kui
“Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu
omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis
juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades.
Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes,
ajakirjades ning varjupaikade ja loomaklii#!?!#te teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et
iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja,
et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga
ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.
Anna
palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,
kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad
Saada see lugu palun edasi, mitte selleks et teistele haiget teha või
neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud
kodulooma.
7.08.2010
:)
Kallistus on midagi, see soojendab südant. See teeb lahkumise lihtsamaks. Kallistus on võimalus jagada rõõmu ja muret. Kallistus on kõigi jaoks, kellest me hoolime. Kallistus on midagi imelist. See on võimalus väljendada armastust, mida on vahel raske sõnadesse panna.
...
Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid ukse juures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõkjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka ja leidsin. Kas võib olla veel suuremat õnne, kui teineteise leidmine? Siis ma märkasin, et sa naeratad teistele samuti kui mulle. Sellest ajast sai sinu naeratus mulle hoopis teistsuguseks, selles oli nagu pettumust. Pettus läbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin.
7.07.2010
üks , kurb lugu!
Kunagi oli üks tüdruk , kes armus ühte poissi ,ta ei osanud midagi teha , kuna , ta ei teadnud kas poiss armastab teda . ! Paar päeva mõtles tüdruk mida teha , lõpuks ta otsustas , et kutsub poisi endaga välja et küsida kas ta temaga käima tahab hakata kuid ...
Tüdruk : Kuule , kas sa minuga käima ei taha hakata ja välja tulla ?
Poiss :Sorry , aga me saame olla ainult sõbrad , ja me ei saa ka välja minna ! Tüdruk : Ok ! ,
Päevad möödusid , nad ei rääkinud üksteisega kuid ühel päeval helistas poiss tüdrukule !
Poiss : Palun vabanudst , ma armastan sind , kuid sa eimeeldi mu sõpradele ja nad ei taha , et ma sinuga edasi suhtleks !
Tüdruk : Niiet su sõbrad on sulle tähtsamad , kui mina ? Poiss : Mõnesmõttes küll , kuid ära muretse ma üritan nendega rääkida .
Mõnipäev hiljem said nad kokku .
Poiss : Anna andeks , aga nad ütlesid , et kui masind ära ei unusta , siis ei taha nad mu sõbrad edasi olla !
Tüdruk puhkes nutma , poiss kallistas teda kõvasti , ja siis suudles pikalt .Peale suudlust kõndis poiss minema , ilma et vaataks tagsi !
Paar päeva hiljem kirjutas lehes räägiti telekas kui raadios , et noor tütarlaps tegi enesetappu ,ei räägitud tüdrukunimest . Kuid mainiti tema vanemate nimesid ,ja kirjeldati tüdrukut !
Kui poiss seda kuulis , tundis ta kuidas ta süda miljoniks killuks purunes,ometigi öeldakse et poisid ei nuta .kuid sel hetkel see poiss nuttis .
Samal õhtul tulid poisi juurde tüdruku vanemad ,kes andsid poisile kirja ,mis tüdruk oli kirjutanud enne enesetappu ,
seal oli kirjas nii :
KALLIS , ANNA ANDEKS , ET MA NII TEGIN KUID ILMA SINUTA ,POLE MU ELUL LIHTSALT MÕTET ! MUL ON HEA MEEL SELLEST ,ET MU VANEMAD TEAVAS SIND , JA ET NAD TEADSID KAS KASEDA KUI VÄGA MA SIND ARMASTASIN,KUID TEA ,ET KUNAGI ME KOHTUME PALJU ILUSAMAS KOHAS JA PAREMAS PAIGAS ,! TSAU , TEA ET ARMASTAN SIND IGAVESTI !
Umbes nädalaega hiljem räägit kuidas noor poiss kuristikust alla hüpas , kui ta vanemad oma poega matsid , nägid nad kuidas poisi käele oli kirjutatud .
Kiri , seal seisis nii : MA LÄKSIN PALJU PAREMASSE PAIKA JUST SINNA KUHU LÄKS TÜDRUK KEDA MA ARMASTAN .
Lõpetuseks teadke kui te tõsiseltarmastate kedagi , kuid ta ei meeldi su sõpradele siis järelikult pole nad õiged sõbrad !
7.04.2010
Meriiiiiiiiiiiii !
ta on mu sõber ...
isegi siis kui ma olen vihane ...
kõige ilusam on meri siis kui on õhtu ...
päikeselooojang mere ääres ...
ülekõige armastan helesinist merd ...
või siis tormist merd . suuurte lainetega . need on ülekõige !
isegi siis kui ma olen vihane ...
kõige ilusam on meri siis kui on õhtu ...
päikeselooojang mere ääres ...
ülekõige armastan helesinist merd ...
või siis tormist merd . suuurte lainetega . need on ülekõige !
Armastus ja Sõprus !
Kord kohtusid armastus ja sõprus. Armastus küsis sõpruselt: " Kui mina olen maailmas olemas, siis miks üldse sind vaja on?"
Sõprus vastas: "Et jätta naeratus sinna, kuhu sina jätad pisarad!".
Subscribe to:
Posts (Atom)