;(

Kui ma olin kutsikas, esinesin ma



Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks



ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast,



sain ma Sinu parimaks sõbraks.







Kui ma olin pahandust teinud,



vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga



siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.







Sul



oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla.



Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu



saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.







Me



käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel,



jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on



koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa



päeva õhtul koju tuleksid.











Lõpuks hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma



karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin



Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste.



Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin



rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…







Tema,



nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda



meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin



õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu



erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin



samuti nende eest hoo#!?!#eda. Aga te muretsesite, et ma võin neid



vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või



kuuti.







Oh, kuidas ma tahtsin neid armastada, aga



olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid



end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu



silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin



kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja



ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.







Hiilisin nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.







Kunagi



oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja



minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid



Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.







Ma ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.







Nüüd



on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite



korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma



“perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.







Olin



autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas



koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja



ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja



saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust



leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.







Pidid oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”







Ja



ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles



jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning



austusest kõigi elusolendite vastu.







Andsid minu



kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast



minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.







Kui



Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid



Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu



leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”







Nad



on nii hoo#!?!#evad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire



graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma



isu juba mitu päeva tagasi.







Algul, kui keegi minu puurist



möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa



muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks



vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.







Kui



mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute



kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin



kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu



juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa.



Hämmastavalt vaiksesse tuppa.







Ta tõstis mu lauale, sügas mu



kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd



juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi



päevad on otsa saanud.







Nagu minu loomuses oli,



olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis ja ma



teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta



žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske.



Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid



tagasi.







Ta lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin



nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama,



vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: “Kuidas Sa võisid?”







Võibolla sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!”







Ta



kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma



läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega



hüljataks aj kus ma ei pea ise enda eest hoo#!?!#ema- kohta täis



armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika.



Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades



märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud.







See



oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust.



Ma mõlten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk näitavad teised sinu elus



ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.











Märge autorilt:







Kui



“Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu



omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis



juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades.



Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes,



ajakirjades ning varjupaikade ja loomaklii#!?!#te teadetetahvlitel.



Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et



iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja,



et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga



ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.







Anna



palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid,



kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad



Saada see lugu palun edasi, mitte selleks et teistele haiget teha või



neid kurvastada, vaid kuna see võib päästa kas või ühe mittesoovitud



kodulooma.